Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest
Neil teostel on puudu
mõjuvusest, ehedusest. Ilu on piltidel olemas, kuid pole emotsiooni, lugu. Näiteks foto
sügisese pargiga taustal seisvast pigem uhkelt riietatud naisest jättis üsnagi sisutühja mulje,
sarnanedes natuke moefotodega. Siiski, portreedel on enamikus oma nõnda öelda lugu
olemas. Modellide väljanägemise järgi võib öelda, et on üritatud kujutada kaotatud võitlusi ja
endiselt kripeldavaid unistusi läbi nukra, räsitud ilu. Kohati on see ka õnnestunud. Paeluvaim
neist piltidest on kesk kesa seisva neiuga taies, kus foto meeleolule annab palju kaasa
südasuvise udu lummas niit. Samas on naise pilgus laibalikku tuimust, alistumust ja
ükskõiksust, mis sobivalt jutustavad kaotatud unistustest. Portreepiltide toonides on jäädud
enam vähem samaks maastikupiltidega, samas valguse kujutamine on portreepiltidel justkui
tahaplaanile jäetud.
Minule jättis näitus pigem meeldiva mulje. Sisu on ühesõnaga olemas, kuid puudu jäi nö vau-
annaabi.ee 
