Kristiina Ehin - Luulereferaat
..kantslid ikka veel voolavad valatud
verest/ verest mis/ puujumalatel puudus") ning murest ja igatsusest unustatud ja uneneva küla
pärast:
rehetoas kasvavad puud
lehised ladvad rebivad eest
katuselaudu
juured on keerdunud
läbi keldri
/---/
Ja seda kõike ikka läbi naise ja tema ajas muutumise prisma:
ja pääsukestest on saanud
selle maja ainukesed noorikud
Kristiina ütleb kurvalt, et sellest laulda tähendab tema jaoks kanda kive, "raskeid
paekivipoolikuid" oma südamel. Ta nendib, et lihtne maalähedane kodu on muutunud maa ja
ilma äärel kõikuvaks ja kõdunevaks majaks, ent kinnitab, et see on ometigi ainus, mis tema
hingele võiks sobida (luuletuses "käia ja käia oma teed").
Kohati kõlavad Kristiina Ehini luuletused peaaegu kui rahvaluule või rahvalik veste
(näiteks "põletusmatus", "hobune läheb" ja eriti "sõtta mu vend"), mis on üsna harv ja vägagi
meeldiv saavutus tänapäeva eesti luules
annaabi.ee 
