Põhjaosas on jõe ääres tihe asustus. Eesti suuremate ja ilusamate jugade hulka kuulub Keila juga. Keila joale on lihtne ligi pääseda ning seetõttu on Keilja juga üks külastatavamaid ja tuntumaid jugasid Eestis. Veevool kiireneb maantesilla juures, kus jõge on süvendatud ja väljatõstetud paetükid ääristavad vallidena sängi. Nii muutuvad ka orude kaldad kõrgemaks. Veidi ülapool juga, jõe paremal kaldal võib paekihi pealispinnal näha sinna jääajal liustiku poolt tekitatud selgeid jääkriime. Kõrgete põlispuudega ääristatud Keila joa kõrgus ulatub 6,1 meetrini ja laius 60-70 meetrini. Joa rünka ülemise osa moodustavad räästaolised etteulatuvad lubjakivid, alumises osas paljanduvad pehmed glaukoniitliivakibi ja diktüoneemakilda kihid, millesse on uuristatud sügav kulbas. Joast pärivoolu on kujunenud kuni 15 meetri sügavune kitsas järskude kallastega org. Jõgi on seal kärestikuline
Selline heinamaade vaheldumisi kasutamise komme püsis kuni 19.saj viimase veerandini. Antud alale oli kõige lähim Kuristiku küla (vt Joonis 3), mille hulka kuulus ka endine Katleri mõis, mis oli ka selle talu suurimaks valduseks. 17. sajandi lõpul oli see Tondi raba (vt Joonis 3) ääres asunud küla suhteliselt rahvarikas. Alles pärast Põhjasõda sealne asustus kadus ja taastus märksa väiksemana uuesti alles 19. sajandil. Ala kannatas liigniiskuse all paekihi tõttu; mullakiht on väga õhuke, punase värvusega. Sellegipoolest oli muld viljakas ning mingil määral kündmiskõlblik. Paljud inimesed töötasid ka lähedal asuvas Tondi turbarabades, mis andsid linnale odavat kütet. Lasnamäe piirkond on tähtis ka oma paekivi tootmise poolest. 19.sajandil oli Lasnamäe linlaste küllaltki populaarne väljasõidukoht. Paneelmajade ehitus 1913. aastal koostas kuulus Soome arhitekt Eliel Saarinen Tallinna planeerimiskava. Selle järgi
annaabi.ee 
