siis, kui kõikidel taimedel on ilmunud noored lehed vastasel korral võib mõne taime kogemata multsi alla jätta. Mults lisab mulda toitaineid, takistab umbrohu levikut ning isekülvi andvate liikide (nt brunnera, ibeeris, püsiklina, magunad, merikann, kurekell jt) seemnete idanemist. Multsida ei tohi iiriseid see soodustab risoomide mädanemist ja taimed võivad hävida. Püsikute väetisevajadus on väga erinev. Tugevakasvulised ja lopsakad püsikud vajavad rohkem väetist. Padjandtaimi jt madalakasvulisi püsikuid väetada väga tagasihoidlikult väetis võib taimi põletada. Üleväetatud taimed on õrnad ja haigustele vastuvõtlikud. Ka võivad nad kaotada oma iseloomuliku vormi ja värvi. Püsilillepeenra väetamiseks sobib hästi kompleksväetis, kuna siis saab ühe korraga viia mulda nii makro- ja mikroelemendid. Väetada saab ka kompostiga ja see parandab põhiliselt mulla omadusi. Kui komposti on lisatud sõnnikut, siis on see ka väetise eest
istutusauk viljaka mullaga. Elulõngad ei talu kõrget põhjavett. Seetõttu on liigniisketel kasvukohtadel sügava istutusaugu kaevamine eriti suure tähtsusega, kuna siis on võimalik selle põhja paigutada piisava paksusega drenaazikiht. Ka ei talu elulõngad mullapinna liigset kuumenemist suvise palava päikese käes, kuigi muus mõttes õitsevad elulõngad hästi üksnes täisvalguses. Mullapinna kuumenemise vältimiseks on vaja maapind kas multsida või kasvatada elulõnga juurel padjandtaimi MUID RONITAIMI Vähem levinud ronitaimeliikideks on veel · Hydrangea petiolaris -roniv hortensia (ei ole seni suudetud meil edukalt kasvatada; takistuseks eelkõige sobivate muldade puudumine, kuna vajab happelise reaktsiooniga, kuid seejuures kerget ja viljakat mulda) · Hedera helix -harilik luuderohi (külmaõrn ning kasutusel pigem toataimena; maapinda mööda roomavana on pidanud vastu saartel)
annaabi.ee 
