Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 18. Sajandil“.
rentnik pidi igal aastal riigile maksma, nõudes selle eest talupogadelt koormisi. Kuni 1760a.
Vene keskvõim eesti ja läti talurahva seisundisse ei sekkunud, kuna kubermanguvõimude ja
rüütelkondade vahel oli kokkulepe, et koormiste tasumisest ülejääv vili ja muud
põllumajandussaadused kuuluvad talupojale, kes võib neid turustada oma äranägemise järgi, ka
oli talupojal õigus kohtulikule kaitsele. 1765 avaldati 2 padenti: 1. mille alusel talupoeg sai
juriidilise õiguse vallasvarale, tingimusel, et ta on täitnud nõutavad mõisakoormised ja ei ole
võlgu pärushärrale. 2. Mõisnikud olid kohustatud deklareerima rüütelkonna kantseleile
talupoegade koormised nagu oli kokku lepitud viimasel maapäeval ning lisakoormised pidi
mõisnik talupojale rahaliselt või muul viisil hüvitama. Et talupoeg ei laostuks keelati nõuda
lisakoormisi külvi- või muul pakilisel ajal.
annaabi.ee 
