Sören Kierkegaard
Sorenis tekitas see tunde, et nende perekonnal lasub mingi needus. Ta arvas ehk, et
lahkuminek Reginest on Jumalale meelepärane ohver. Mõelda võinuks ka vastupidi
et Jumal tahab Sorenit proovile panna, kas ta suudab seda andi(Reginet) hoida.(4)
Lahkuminekuga kaasnev emotsionaalne sokk tuli Kierkegaardile kasuks. Nimelt
vallandus nüüd tema kirjanikuanne, ideed aina tekkisid ning nõudsid väljundit.
Kierkegaard oli grafomaan. Igas tema korteri toas olid laudadel paberivirnad, sageli
valis ta mõne neist, istus laua taha ja hakkas kirjutama, vahel terve öö järjest.
Niimoodi jõudis ta täis kirjutada ligi kümme tuhat lehekülge. Ta ei suhtunud
kirjutatusse kriitiliselt ega teinud kunagi parandusi. Oma teosed kirjutas ta isikliku
rahaga(isa oli talle pärandanud üle 30 000 riigitaalri väärtoaberites).(4)
Kierkegaard leidis, et kui ta abiellunuks Reginega, poleks ta kunagi saanud iseendaks.