Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
õigete ideede propageerimist, vaid kodanlike ideede ründamist ja nende ebaõigsuse
tõestamist.
Rahvalikkuse printsiip deklareeriti, et ajakirjandus seisab kogu rahva teenistuses, ta
on kättesaadav igaühele (odav) ning teda toetab töötajate aktiivne osavõtt
ajakirjandustööst, st kirjasaatjate ja mittekoosseisuliste korrespondentide võrk.
Tegelemine rahvale oluliste rahvuslike probleemidega tembeldati natsionalismiks.
Kõigele lisaks limiteeriti paberipuuduse ettekäändel lugejalähedasemate väljaannete
levikut (Eestis olid loetavamad Sirp ja Vasar, Nõukogude Naine, Noorus ja Edasi).
Tõepärasuse printsiip kui alguses seisis tõde ainult partei poolel, siis hiljem nõuti
elu tõepärast, realistlikku kajastamist kogu tema vastuolulisuses. Stalini isikukultuse
ajal muutus ajakirjandus eriti eluvõõraks, luues pettepilti üldisest heaolust meil ja
pidevast allakäigust mujal. Venemaa eeskujul näiteks tuli fotograafidel pildistada
annaabi.ee 
