Linnad ja kaubandus Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. Pärssivalt mõjusid 17. sajandi alguse sõjad kaubandusele ka Läänemere ruumis -- nõnda lagunes valdavalt Saksamaal peetud Kolmekümneaastases sõjas lõplikult juba ammu mõranema hakanud Hansa liit. Läänemere-kaubandus koondus võõramaiste, peamiselt Põhja-Saksa, Madalmaade ja hiljem Inglise kaupmeeste kätte. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist), selle kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehituskraami, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispaaniast), m...
17. sajandil arenes Rootsi riigis kiiresti tööstus; ka Eestis rajati esimesed töönduslikud ettevõtted -- mõisate juures alustasid tööd telliselöövid, lubjaahjud, saeveskid; mõnda aega tegutses ka üks klaasikoda (Hiiumaal). Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narva, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Tallinnas oli vaseveski töötanud juba 16. sajandi lõpust, 17. sajandil ehitati see ümber paberimanufaktuuriks. XVII sajandil suutsid Eestis rahvusvahelise kaubandusega jätkata ainult sadamalinnad. Euroopa ja Venemaa vahelised kaubateed olid muutunud ja peamisteks saanud kauplemine merd mööda Arhangelski ja Valge mere kaudu ning, küll vähemal määral, Narva ja Soome lahe kaudu. Maismaatee viis Pihkvast Vastseliina ja Aluliina (läti Alksne, saksa Marienburg) kaudu Riiga. Eesti linnadele tähendas see seda, et kõige soodsamasse olukorda sattus Narva, ka Tallinn säilitas oma koha
annaabi.ee 
