V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tõttu võis üle teiste peade silmitseda.
Saal oli avar ja ühtlasi hämar, mis seda veelgi suuremaks tegi. Oli juba õhtu, pikad
teravkaaraknad lasksid sisse tulla ainult nõrku valguskiiri, mis kustusid enne kui jõudsid
võlvini, selle hiiglasuure puunikerdis-test võrestikuni, kus tuhanded kujud näisid pimedas
ebamääraselt liikuvat. Siin-seal laudadel oli juba süüdatud hulk küünlaid, mis heitsid valgust
1
7
1
paberikuh; jade kohale kummardunud kirjutajate peadele. Saal' eesmine osa oli rahvast täis;
paremal ja vasakul istusid laudade taga kohtuametnikud, poodiumil aga oli hulk
292
kohtunikke; nende viimased read kadusid pimedusse; näod olid kõigil liikumatud ja
pahaendelised. Seintel oli arvutult kuninglikke vapiliiliaid kujutatud. Kohtunike kohal võis
vaevalt suurt krutsifiksi eraldada. Kõikjal oli näha piike ja hellebarde, mille otstele
küünlavalgus tuletäpikesi heitis.