Seisuslik haridus keskajal
samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja
parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paazidena jätkusid poiste
igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Paazidel oli
ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed
ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paaziaega kunagi
alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paaziaeg
kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse
astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks.
Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi
vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk