Ristisõjad ehk ristiretked olid alatest 11. saj pärit katoliku kiriku poolt organiseeritud või suunatud ning Rooma paavti poolt sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole Rooma Katoliku kiriku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks. Ristisõjad toimusid 1096-1291 ning selle algne eesmärk oli Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, mida katoliku kirik ja Rooma Katoliku Kiriku paavstid soovisid. Ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse just ristiusustamata rahvaste vastu ning ka õigeusuliste slaavlastega asustatud Novgorodi piirkonnas kus jäälahing toimus. Esimene ristisõda (1096-1099)
Pööre ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel toimus 13.-14. sajandil, mil võimu said kuningad. Selle parimaks näiteks oli Avignoni vangipõlv, kus paavst oli sunnitud elama Prantsusmaal vastavalt kuningate võimule. Vaimulikuvõimu nõrgenemise põhjused olid: · Tekkisi tugeva keskvõimuga rahvusriigid, kes ei vajanud paavsti. · Ilmaliku hariduse levik. · Vaimulike luksuslikud eluviisid, mis sõltusid rohkem kohalikest valitsejatest kui paavstist. · Paavti õukonna ülalpidamiseks kehtestati lisamakse ja süventati indulgentsi süsteem ehk patulunastuskirjade müümine. · Kirikulõhe ehk Suur Skisma (1378-1417) Läänekirik oli jõudnud sügavasse kriisi. Katolikkirik vajas reforme ja selleks otsustati kokku kutsuda kirikukogud. · Kirikukogude liikumine see oli 1409 1447 ja selle aja jooksul: o 1409 Pisa kirikukogu ja seal valiti kolmas paavst, aga kaks eelnevat ei
annaabi.ee 
