Kristiina Ehini luulekogu ,,Emapuhkus’’ analüüs
kaks luuletust ,,Selle suve esimesel päeval’’ ja ,,Mu sõbra esivanemate talu’’. Mõlemas
luuletuses said vana talumaja omaniku endale midagi kallist esivanematelt. Mulle meeldisid
need mõlemad, kuna nende peamõte või tarkustera seisneski sellest, kuidas juhuslikult või
siis saatuse soovil saad sa endale midagi, mida sa isegi ei lootnud või oodanud saada. Lisaks
leidsin ka enda jaoks mõningaid huvitavaid või varem kuulmata väljendeid nagu palavad
paavstimaad, patud päevitavad, musta Eeva äkitselt valge võsu, sinirohelised lehmad,
tunnetesüsine lõke, vulkaanipragulised huuled.
Nüüd, kui mul luulekogu läbi on loetud ja ma meenutan, mis mind kõige enam
mõtlema pani seda lugedes, siis kõige olulisemaks kujunes vist see, kui palju ühist võib olla
tänapäeva naisel tõesti oma esiemadega – aeg on küll teine, kuid tundmused ja tegevused, mis
ongi seotud naiseks olemise ja emadusega on endiselt samaks jäänud.