Läänemere piirkonna arengud viikingiajastust, seosed siinsete aladega ja Tallinna varajane genees
Pärast paavst Urbanus II üleskutset 1096. aastal, olid Lääne- ja Kesk-Euroopa ristisõdijad
sõdinud tänapäeva Lähis-Ida (Iisrael, Türgi, Süüria, Liibanon, Egiptus) aladel vahelduva
eduga. 13. sajandi alguses kaldus sõjaline initsiatiiv moslemite poolele. Sel hetkel nägid
katoliiklik kirik, mitmed Kesk- ja Põhja-Euroopa kristlikud ordud ning kuningriigid
alternatiivi veel ristimata Euroopa osas. Sellesse ajajärku jääb Innocentius III
paavstiksolemise periood, mis oli katoliikliku kiriku organisatsiooni - ja paavsti mõjuvõimu
haripunkt. Tema pühendas tulevased vallutatavad alad Neitsi Maarjale (Maarjamaa) ja lubas
kõigile sõduritele hingeõnnistust.
Üks motiiv ida ristisõdade alustamiseks oli kindlasti nii ilmalike kui vaimulike valitsejate tahe
suurendada isiklikku/institutsionaalset võimuvälja keskaegses Euroopas. Teisalt leidus
Euroopas kontingent noori mehi, kel polnud isiklikku maaomandit ja selget sihtotstarvet.