Soome kirjanduse ajalugu
Koondav ja otsustav esteetiline
tõuge tuli hiljem, rahvalaulude maailmast, ja paradoksaalne küll, serbia rahvaluule kaudu.
Luuletajateed alustas mahuka kogumikuga ,,Dikter" (1830), millele järgnesid ,,Dikter II"
(1833) ja ,,Dikter III" (1843)
Luuletused, kus rahvalaulu mõju on ilmseim, kuuluvad tsüklisse ,,Idülle ja epigramme",
nende rütmiskeem järgib serbia või soome rahvalaulu värsimõõtu. Runebergi esimene suur
luuletus on lihtsast soome maamehest Saarijärve Paavost, kellest saab eeskuju teistele
soomlastele => Paavo viljapõldu laastab hall, kuid ta rügab alla andmata edasi, kui lõpuks
võitluses loodusega peale jääb, ei jäta ta kõike vilja endale vaid annab ka naabrile.
Suurem osa Runebergi idüllidest ja epigrammidest on armastusluuletused, mida ta varieerib.
Kolmandas luulekogus puudub idüllide ja epigrammide rubriik, selle asemel tsükkel legende,
millest osa on tõlkeid ja osa algupärandeid. Viimasteist märkimisväärseim ,,Kirik" =>
annaabi.ee 
