eksisteerivatele organismidele. Arutelu bioloogide hulgas, kuidas defineerida ja tuvastada tõelisi liike, nimetatakse liigiprobleemiks. Bioloogide hulgas on kasutusel üle 20 erineva liigidefinitsiooni. Enamik õpikuid järgib Ernst Mayri definitsiooni liikidest kui grupist looduslikest populatsioonidest, mis on võimelised omavahel ristuma ning on reproduktiivselt isoleeritud teistest sarnastest gruppidest. Definitsioonist jäävad välja tavapäratud või kunstlikud paaritamised: need, mis toimuvad looma vangistamisel, kui tavapärased paarilised ei ole saadaval või need, mis on seotud inimtegevusega. Lisaks loomad, kes võivad olla füüsiliselt ja füsioloogiliselt võimelised paaritumiseks, kuid mitmetel põhjusel seda looduses siiski ei tee. Tüüpiline õpiku definitsioon sobib enamikele hulkraksetest organismidest, aga mitmetes situatsioonides see ei sobi: Definitsiooni kohaselt kehtib see ainult suguliselt paljunevatele organismidele,
EKSAMIS! Tehisasurkond: Reeglina väike – alla 500 isendi • Reeglina jaotunud paljude paljunduskeskuste/loomaaedade vahel –olulised mittebioloogilised faktorid • Puuduvad looduslikud asurkonnademograafilist seisundit mõjutavad tegurid • Puudub looduslik valik oma klassikalises mõttes. Tehisasurkonna geneetilise mitmekesisuse säilitamise rusikareeglid: Suurenda rajajate arvu; Suurenda kasvukiirust asurkonna loomise perioodil; Paaritamised peavad baseeruma MK väärtustel. Ex- situ loomaaias- problemaatilisus: Keskendumine vaid geneetilise informatsiooni säilitamise vajadusele. – “Kultuuriline” aspekt senini tagaplaanil – Ei arvesta sellega, et liik on ökosüsteemi osis – Paratamatu kohastumine tehistingimuste. – “Zoo industry” kipub jääma majanduslikult hätta suuremate probleemide lahendamisega – kahe küljega medal. – Tehisasurkonnad pole valdavalt jätkusuutlikud
annaabi.ee 
