Eesti rahvamuusika
Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist
harjutamist. Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari-
kolmekaupa) ning mis olid haaravaks vaatemänguks.
Paljud tantsud on avatud vormiga tantsust osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise (tantsust lahkumise) hetk on vaba (nt voor- ja
sõõrtantsud). Suletud vormiga on kindla ruumilise joonise ja osavõtjate arvuga tantsud (nt kadrill).
Paaristantsudes ei tohtinud vanasti mehed ja naised paare moodustada, sellepärast tantsisid põhiliselt naised omavahel, mehed vaatasid pealt.
See komme on säilinud Kihnus ja Setus tänapäevani. Imiteerivaid ja akrobaatilisi tantse esitasid mehed.
Tantsu saatepillid on enamasti olnud torupill, kannel, viiul ja lõõtspill. Vanem tantsumuusika on mazoorse kõlaga ja sageli kolmeosalises
taktimõõdus
annaabi.ee 
