Eduard Viiralt
,,Põrgu" on ajendanud tõmbama paralleele
Hieronymus Boschiga1 ning vahel ka belglase James Ensoriga2. Tekib ka kirjanduslikke
assotsiatsioone, näiteks Dante ,,Põrguga", ,,Jumalikust komöödiast" või Henri Barbusse'i
romaaniga ,,Põrgu". Märkimata ei saa jätta sürrealismi fantaasiat vallandavat mõju, mis ei
laiene aga Viiralti loomingumeetodile ja suurelt osalt sümbolistlik-allegoorilise
üldskontseptsioonile. ,,Põrgu" allegoorilist iseloomu aitab mõista ning täiendab ja toetab
paarikleht ,,Kabaree", mille pöörasele peole näivad kokku tulnud olevat kõik tema seniste
pidude prassijad, oma hirmude teenrid. See, mis on ,,Põrgus" antud lähivaates, avaneb
,,Kabarees" distantsilt. Need tööd on nagu noore Viiralti loominug kokkuvõtteks nii sisuliselt
kui ka vormiliselt.
Olulisim tegur Viiralti pöördumises poeetilise realismi poole 1930.aastate alguspoolel oli
inimlik küpsemine, mida võisid kiirendada mitmed isiklikud asjaolud. Iroonilismänglev hoiak
annaabi.ee 
