Eesti talupoja eluolu 19. sajandil
arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli
esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja
heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae-
või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta.
Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti
Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu
ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas
kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja
ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut täiustama: ehitati
uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad,
mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda
annaabi.ee 
