"Üle rahutu vee"
Teadmata ajal oli Nänu Vare üle parda hüpanud ning ta tõmmati nüüd veest välja, ise oli ta ehmunud
ja ärritunud enda teost. Kuid ta on õnnelik, et meri ta säästis ning ei suuda uskuda et ei uppunud, kuna
ujuda ta ju ei oska. Siis aga märkab ta Vaide surnud poega Mikat ning teda valdab järjekordne ebausu
hoog. Ta veendus, et kuna meri ei jäänud rahule temaga ja kuna ta pole saanud ka Mikat, siis nõustub
meri ainult terve paadirahva saamisega ohvritena.
Paadisolija Alandi oli vaikselt hulluks minemas, mõtles muudkui asjadele mida oleks pidanud veel
kodus tegema ja mis tegevustega ta jätkab kui kord see paadisõit läbi on ning lõpuks arvas ta end
nägevat kaevu ning asus vett lakkuma sellest. Ent teised reisijad tõid ta tagasi reaalsusesse püüdes teda
eemale tõmmata ühe reisija käest, mida ta lakkus arvates et see on vesi. Hiljem jätkub Alandi
hullumeelsus, kui ta mõtleb kodust ja saunast ning puhastest linadest. Ta läheb paadi äärele ning