Vanamees ja meri - märkmed
Vanamees oli paljajalu.
«Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raalaevas, mis käis Aafrikas, ja
olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.»
Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks
poissi üles ajama.
Lõvid hullasid kassipoegadena videvikus ja ta armastas neid, nagu ta armastas
poissi. Poiss ei ilmunud kunagi tema unenägudesse.
Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise
kaasavõtmisest. Tal oli paadininas veepudel ja muud ta päevaks ei vajanudki.
Ta armastas lendkalu, kes olid tema kõige suuremad sõbrad ookeanil.
...vanamees mõtles: Lindude elu on meie omast veel raskem, peale röövellindude
ja nende, kes on suured ja tugevad.
Vanamehele meeldis põisi söövaid kilpkonni vaadata ja talle meeldis pärast tormi
rannas kõndides põite peale astuda, kuulata nende tuhmi plaksatust oma korpas
jalataldade all.
Aga vanamees mõtles: Ka minul on säärane süda ja minu käed ja jalad on nagu
annaabi.ee 
