Akadeemilise sõudmise üldised alused
Koos nendega on suurenenud ka muus
antropomeetrilised komponendid. Olümpiamängudel võistelnud meessõudjate somatotüüpe on
uuritud nii 1968. kui ka 1976. aastal. Mõlematel olümpiamängudel saadi meessõudjate
keskmiseks somatotüübi jaotuvuseks:
2,2 (endomorf) - 5,2 (mesomorf) - 2,5 (ektomorf).
Kõige sagedasemaks somatotüübiks oli tasakaalustatud mesomorfid, millel järgnesid võrdselt
endomesomorfid ja ektomesomorfid. Eri paadiklasside sportlaste somatotüüpide erinevusi ei
täheldatud. Vähem edukatel meessõudjatel on suuremad endomorfi väärtused, võrreldes
tippsõudjatega. Kergekaalu meessõudjad on ektomorfsemad ja vähem mesomorfsed, võrreldes
normaalkaalu sõudjatega. Naissõudjate somatotüüpe uuriti 1976. aasta olümpiamängudel,
keskmiseks somatotüübi jaotuvuseks saadi:
3,1 (endomorf) – 3,9 (mesomorf) – 2,8 (ektomorf).
annaabi.ee 
