Pronksiaegsed tsivilisatsioonid
möödudes pesevad nad surnukeha, mähivad selle tervenisti linasesse riideribasse ja määrivad
kummivaiguga, mida egiptlased liimina kasutavad. Sellisel kujul antakse surnukeha tagasi
omastele. Omaksed panevad ta puust inimesekujulisse sarkofaagi, sulgevad selle ning viivad
hauakambrisse, kus paigutavad otse vastu seina. Selline on kõige täiuslikum balsameerimise
viis.
Egiptuse matusepaigad asusid reeglina Niiluse läänekaldal ja matusekommete hulka kuulus
surnu toimetamine paadig üle jõe idast läände. Järgnes nutulaulust saadetud matuserongkäik
hauakambri juurde, kus ohverdarti loomi, asetati muumia sarkofaagi, suleti see hauakambrisse
ja asuti siis peiesid pidama.
Hauakamber pidi tagama lahkunu häireteta elu surnute riigis. Et muumiat kaitsta, suleti ta
väiksemasse puust kirstu ja see omakorda massiivesse kivist sarkofaagi. Juhuks, kui
surnukeha siiski hävima peaks, asetati tema asendajana hauakambrisse ka lahkunu kujusid.
annaabi.ee 
