Järgnes Aria, Drangiana, Arachosia, Baktria ja Sogdiana vallutamine. Neist kahes viimases kohtasid vallutajad kohalike elanike ja valitsejate visa vastupanu. Baktria ja Sogdiana vürstid oma sõdalastega varjusid hästi kindlustatud paleedesse, mille tormijooksuga vallutamine põhjustas ründajaile suuri kaotusi. Makedoonia sõjavägi ületas isegi Iaxartese jõe ja tungis sküüdi nomaadide maadele. Alistanud lõpuks rahvarikka ja jõuka Sogdiana, naitus Aleksander Roxanega, Baktria vürsti Oxyartese tütrega. See vürst oli, püüdes säilitada oma riiki Kesk-Aasias, Aleksandrile eriti kaua vastu pannud. Sõjaretk Põhja-Indiasse. Viimane verine lahing Hydaspese jõe kaldal. Rahulolematus Makedoonia armees. Baktria lõplikult alistanud, alustas Aleksander 327. aasta kevadel sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000 meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe, astus ta lahingusse kuningas Porose armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest,
poeg, kes vandenõust kuulnuna polnud sellest teada andnud. Peagi lasi Aleksander tappa ka Parmenioni. Sõjakäik jätkus edenemisega Iraani kiltmaal ja tänapäeva Afganistanis ning 329. a. sissetungiga Kesk-Aasiasse (Baktriasse ja Sogdianasse). Kuigi piirkonna kaitset juhtinud Bessos hüljati toetajate poolt, langes vallutajate kätte vangi, saadeti Ekbatanasse ja hukati piinarikkalt, kulus Aleksandril maa alistamiseks neli aastat. 327. a. abiellus ta Sogdiana üliku Oxyartese tütre Roxanaga. Samal ajal teravnesid suhted makedoonia aristokraatidega, mida võimendas Aleksandri äkiline meelelaad ja süvenev joomarlus. Nii tappis kuningas joomapeol ägestudes odaheitega ühe oma lähima kaaslase Kleitose (328. a.). Eriti vastumeelne oli Aleksandri nõue, et tema ees tehtaks pärsia kombe kohane, kuid kreeklastele ja makedoonlastele alandavana näiv maani kummardus proskynesis. See
annaabi.ee 
