Meditsiiniajaloo konspekt
oma peegelduste sotsiaalsfääris, siis rakuteooria sai ilmselt olulisimaks mõjuriks
loodusteaduste edasises arengus. Rakuteooria univesaalsus avas tee nii
metodoloogiale, kui filosoofiale, patoloogia-käsitlustele kui pärilikkusõpetusele.
Alguse saavad siinkohal käsitletavad teadussuunad preformismi (kontseptsioon, mille
kohaselt loode / organism sisaldub valmis kujul seemne- / munarakus, vastavalt siis
animalkulism ja ovism) ja epigeneesi (loote areng diferentseerumata ainest) vahelises
diskussioonis, mida kaudselt pidas juba nt Harvey. Epigeneesi fenomeni õigsuse
tõestas 18. sajandi keskel C. F. Wolff (1733-1794). Preformatsiooniteooriat nimetati
ka evolutsiooniõpetuseks. (Preformatsiooniteooria pole siiski ka tänapäeval surnud,
elades edasi kasvõi õpetuses geenidest.)
Epigenees sai sissejuhatuseks rakuteooriale.
Rakuteooria ütleb:
1. Kõik teadaolevad organismid koosnevad rakkudest.
2