rikkuma!» Tom kasutas soodsat juhust: «Kuule, Huck, rikkus ei takista meid veel rö ovliteks hakkamast.» «Ei? Oh, heldus, kas sa mõled seda tõsti tõiselt, Tom?» «Nii tõiselt, nagu ma siin istun. Aga, Huck, me ei saa sind rö ovlijõku vastu võta, kui sa korralik ei ole.» Hucki rõ om oli rikutud. «Ei saa mind vastu võta, Tom? Aga mererö ovliks said mind vastu võta?» «Jah, kuid see on teine asi. Rö ovel on peenem kui mererö ovel --nii üdiselt. Enamikus 'maades on rö ovlid väa suursugused --hertsogid ja teised niisugused.» «Kuule, Tom, kas sa ei ole alati minu vastu sõralik olnud? Sa ei jäa mind maha, eks ole, Tom? Sa ei tee seda, ei tee ju, Tom?» «Huck, ma ei tahaks seda teha ja ma ei teeks ka, aga mis üleksid inimesed? Nad üleksid: «Ah, Tom Sawyeri jõk! Kaunis labaseid tü upe on seal!» Nad mõleksid sind, Huck. Sulle ei meeldiks see, ja mulle ka mitte.»
Jägnenud õpeajal kreiskoolis osutas nooruk täelepanuvä arivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõval tegeles ta agaralt spordiga --matkas, uisutas, harrastas paadisõtu ja oli innukas maletaja. Kreiskooliajast päinevad ka Bornhöe esimesed pooltõkelised ilukirjanduslikud katsetused, millest mõingad 1878. a. trüis ilmusid («Üs leht vanapagana tätraamatust» ajakirjas «Meelejahutaja», eriraamatuna «Rö ovel ja mõsnik ehk Kaks vaenlast»). Need on kül ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu otsida erilisi ideelis-kunstilisi vä artusi, kuid nad nätavad ometi Bornhöe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide juures elades saanud vanemalt nõlt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks. Lõetanud 1877. a. (viieteistküneaastasena) auhinnaga kreiskooli, leidis Bornhöe
annaabi.ee 
