"ouioli" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

jubeduseluulet, mis teda äsja oli piiranud. Ta veendus, et ta ei paterdanud mitte Stüksis, vaid maises mudas, et teda ei tõuganud mitte deemonid, vaid vargad, et kaalul polnud mitte ta hing, vaid lihtsalt ta elu (tal puudus ju too väärtuslik vahendaja, mis nii tagajärjekalt võib röövli ausa inimesega lepitada: rahakott). 78 Lõpuks, uurides seda orgiat ligemalt ja külmaverelisemalt, leidis ta, et ta pole sattunud sabatile, vaid kõrtsi. Imede Ouioli tõepoolest ainult lihtne kõrts, kuid röövlite kõrts, kus verd mitte vähem ei valatud kui punast viina. Kui kaltsudes saatjad Gringoire! viimaks määratud kohta olid tassinud, ei võimaldanud seal avanev vaatepilt enam endist luulemeeleolu, isegi mitte põrgu luulet. See oli hoopis proosaline ja toores joomaurka ümbrus* kust ta end leidis. Poleks me mitte viieteistkümnendas sajandis, siis võiksime öelda, et Gringoire oli Michclan-gelo juurest Callot' juurde laskunud.*