Esse "Aristoteles Nikomachose eetika"
minnakse kohe nautlemise juurde. Need, kes on vihaga seoses mingi määral loogiliselt
arutlevad, allutavad himudega seotud ohjeldamatust. Äkkvihane inimene ei ole salakaval.
Seda on näga tema käitumises, sest viha on kõigile näha.
Lõbutsemishimu peetakse taltsutamatuseks, kuid see on hoopis nõrkus. Inimene, kes ei suuda
lõbutsemisest loobuda ja olla mingi aeg asjalik, on lihtsalt nõrk. Ta võib kahetseda ja samas
on ta ikka ohjeldamatu himu suhtes. Pahel ja otsustamatusel on vahe. Otsustamatus on mingi
osa pahest, ta on vastuolus valikuga. Pahe aga lähtub valikutest.
Nauding pole hüve. Selle järgi on nauding mõistlikkusele takistuseks, ning mida rohkem me
mõnu tunneme, seda rohkem takistame me mõistlikkust, kuna me harjume sellega.
Teise mõtlemise järgi võib samas nauding olla hüve, kuna inimene naudib elu ja tal on
nauding, mis on samas ka hüve. Loomus on muutuv ja inimene muutub väga kergesti,
seepärast polegi need ühtlased ja korrapärased.