Pulmakombed meil ja mujal
sajandit hoidsid eestlased kirikut
pulmatraditsioonidest lahus. Alles 19. sajandi teisel poolel sai pulmakommete osaks kiriklik
laulatus. Abielu tähistavad pulmad kujunesid kunagises külakogukonnas olulisimaks peoks,
mida peeti pidulikult ja toretsevalt. Pidu ise peeti palju tähtsamaks, kui ametlikku kiriklikku
laulatust. Viimane oli vajalik vaid abielu seaduslikuks muutmise jaoks. Siiski ei loetud paari
abiellunuks ei peale pulmapidu ega isegi mitte peale laulatust. Abielu sõlmimise
otsustaivamaks toiminguks oli tanutamine. Pruudi tanutamine tähendas talle naise peakatte
pähe panemist. Mõrsjale seoti ette ka põll ehk ta põlletati. Edaspidi ei tohtinud naine minna
"tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda". Nende toimingutega muutus neiu abielunaiseks ja
teda hakati nimetama noorikuks. Algselt oli tanutajaks isamehe naine, keda nimetati
mõõgaemaks. Ajapikku muutus see ema ja ämma ülesandeks. Teadaolevalt toimusid pulmad
annaabi.ee 
