Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Mis tüliks?" hüüdis Metslang nagu imestunult. ,,Ä'ä ole rumal! Ole aga rahulikult edasi, ajame
juttu, sest võimalik ju, et ta üldse ei tulegi. Ta oleks pidanudki siin olema, kui ta oleks tulnd. Ma
ütlesin talle küll, et kui tuled, siis tule, ära tühja mängi, seda ma ei armasta. Minul on plikadega
ikka kohe tõsi taga ja seda nad tunnevad nagu haisust. Sina aga jää rahulikult siia, sest pole
ühti."
Indrek ei jõudnud veel õieti otsustadagi, kas minna või jääda, kui juba uks tasakesi avanes ja
suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis
tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et
võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti
varjas suurrätik kahte lamajat, ainult jalad paistsid pahkluust saadik.
Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam