JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik
saatusele, mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise.
Aga ei, sellega on lõpp! - mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin.
Olen rappekajakas nagu iga teine, pean lendama samal kombel kui teisedki. Ja ta vedas end vaevaliselt
saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas.
Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem. Ei tule enam pahandusi tolle
salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka
ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt
läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole.
Pimedus! - kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas!
Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud