Maailmakirjandus
Põhjuseks olid
rahvusliku eksistentsi ohtusattumine, millest sotsiaalse surutise ajal järjest rohkem teadlikuks saadi; globaalprobleemid;
pettumine progressiidees. Ajalooline proosa tõstis esile rahvusliku identiteedi ja mälu küsimused: mida tähendab olla
eestlane, mis on eestluse sisu, kuidas kujunesid eestlased rahvuseks ja kuidas on püsitud rasketel aegadel. Võõrvõimu all
vajati identiteedi hoidmist eriti. Samas võimaldas ajalooteema kirjutada stagnaaja probleemidest, mille otsekirjutamist
takistas tsensuur. Kirjutati eesti kultuuriloo tuntud ja vähetuntud suurkujudest (Kross) ja eesti talurahva minevikust (Traat, A.
Beekman). Erinevalt 1890. ja 1930. aastatest ei kujutatud Eesti mineviku heroilisi aegu: võitlust ristirüütlitega, ülestõuse jne.
Keskenduti Eesti ümber ja pinnal toimunud võimuvõitlustele, sõdadele ja taudidele, venestamisajale 19. sajandil. Tegelased
asetati keerulistesse olukordadesse, kus pandi proovile nende püsimisvõime ja vastupanujõud