Zeniit ja Grom, kelle võitlejad olid riietunud Afganistani armee mundritesse, mille all olid kuulikindlad vestid. Käsivarre ümber tõmmati valge side, et eristuda päris afgaanidest. Paleed ründas ka rood õhudessantväelasi ja samal hommikul ja päeval paleed valvanud nn Musulmanide pataljon, kokku umbes 700 võitlejat. Lahingumöllus röökisid vales mundris mehed venekeelseid vandesõnu, et mitte tappa üksteist ja palees olevaid Nõukogude arste.Kaitsjad, e. Aminile otsealluv sajameheline ihukaitse, avaldas tugevat vastupanu, kes aga tapeti, tapeti ka Amin.Pärast Amini tapmist asus riiki juhtima Nõukogude Liidule ustav Babrak Karmal. Karmali vahetas 1986 aastal välja Muhammad Najibullah. ÜRO vahendusel 1988 sõlmitud relvarahu tulemusena viis Nõukogude pool oma väed välja. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 15. veebruaril 1989. Peale nõukogude vägede lahkumist naasis mitu miljonit põgenikku kodumaale. USA ja
asuva sidekeskuse, millega viidi rivist välja kogu riigi telefonisüsteem, katkes valitsusasutuste salajane sidesüsteem ja terve riik lõigati ära välismaailmast. Plahvatus oli teistele rühmadele märguandeks rünnakut alustada. Rünnati kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, tele- ja raadiokeskust, staabihooneid jms. Viimane ja kõige raskem ründeobjekt oli Afganistani partei- ja valitsusjuhi Amini palee, mis paiknes mäe tipul. Kaitsjad, koos Aminile otsealluv sajameheline ihukaitse, avaldasid tugevat vastupanu, kuid tapeti, hukkus ka Amin. Amini palee ründamisel langes kakskümmend Nõukogude ründajat ning ka polkovnik Grigori Bojarinov. Pärast strateegiliste punktide hõivamist viidi Afganistani täiendavad Vitebski ja Pihkva dessantdiviisi väeosad. (Vikipeedia) 1.1 Välisriikide eriteenistused Afganistani sõjas Kuna Afganistani sõda oli Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahelise külma sõja
annaabi.ee 
