muuga. See on pigem moodne ja stiilne kontsertshow. Cosmos loodi 2002. aastal Riias, vahetult enne jõule, ühendades endas kuue andeka Riia toomkiriku poistekoori kasvandiku unikaalsed vokaalsed võimed - ei mingeid pille, üksnes hääled, mis suudavad jäljendada milliseid intrumente vaid soovite. Pannes mängu omandatud põhjaliku professionaalse muusikahariduse, on Cosmos entusiastlikult avastamas pea otsatut inimhääle võimalusi seda looduse kõige uskumatumat pilli. Cosmose tähelend on olnud uskumatult kiire, mille taga on just suur kooslaulmise kogemus ja püüd kõike maksimaalselt hästi teha. Kui on ees vastutusrikas kontsert, ei pea nad paljuks teha kasvõi terve päev lavaproovi, et paika saaks mitte üksnes vokaaldünaamika nüansid, vaid ka valgusrezii ja liikumised - ühesõnaga kõik, mis laval toimub. Grupi stiililine haare on
vabadusest, mis koosnes viiest osast: „Ebainimilikus“, „Eksiilis“, „Nõukogude Eesti“; „Taastamine“, ja „Vabadus“. Näituse osa „Ebainimlikus“, räägib näituse kõige tumedama ajajärguga meie ajaloost. Ajajärguga, kui inimlikust nappis suures osas Euroopas. Teine maailmasõda tõi Eestile kaasa iseseisvuse kaotamise ning okupatsioonid – sõja algul ja lõpus Nõukogude Liidu, sõja keskel Natsi – Saksamaa võimu. Kummagi totalitaarse riigi otsatut kurjust sümboliseerib ilmekalt loomade vedamiseks mõeldud vagun – Stalin kasutas neid miljonite inimeste saatmiseks Gulagi laagritesse ning küüditamiseks kodumaalt tuhandete kilomeetrite kaugusele; Hitler lasi neis transportida miljoneid inimesi koonduslaagritesse, millest mitu asus ka Eestis. Seal ruumis olid lood inimestest, kes olid need teekonnad läbinud, osa neist tuli tagasi, paljude teekond katkes igaveseks. Neist lugudest leiab sügavat nukrust, kuid ka lootust
naine. Tema ümber on loorid, peeglid, kübarad, kindad, lõhnaõli, pärlid, sõrmused kangelanna seisab nende naiselike asjade maailmas, vaatab hajameelselt ringi, mõtleb millestki, näeb kõike ja jätab kõik meelde. Ta on nii kahvatu, et seda on näha isegi läbi musta loori, ja ta paneb hajameelselt kinda valesse kätte... Ahmatova luulepiltidel ei näe me ahastust, meeleheitlikku nuttu ega hüstteriat, kuid ometi õhkub neist otsatut kurbust, sest asjadest, mis on olnud õnnehetkede tunnistajaks, on saanud kangelanna ahastuse ainukesed pealtnägijad. Seda sügavam on valu, kui ta jääb hinge. Ahmatova luulepildid mõjuvad nagu novellid, neis on psühholoogilist pinget, detaile, dialoogi. Samas on selline luule ka külm ja vaoshoitud. Ahmatova luule pälvis suurt tähelepanu ja isegi hiljem ärritas see Stalinit. Tema värsside sisust väljarebitud sõnu kasutati
annaabi.ee 
