Naljandid ja anekdoodid
ega mul poige ei ole, kelle riigi jätä." Miis lubanu ka minnä. Joba saisnuvva sõaväe' ütstõõse vasta
kõik valmes, mudku' anna' kokko minnä'. Vägimeehele annu kunigas uma kõge paremba opetu
hobese, miis säetü sälgä, lasknu tõõne jala' kah hobese kõtu alt kinne köütä, et maaha ei sata. Ega
ta es ole jo harinu viil ratsalla sõitma. Vägimiis köütnü sõs viil mõõga ka otsapiti sadula külge ja
naanu sõaväe poole sõitma. Äräõpetu hobene lännü' ku üts nuul võõra sõaväe poole juuskma.
Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole
jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst -- jala kinni
köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu
ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese
annaabi.ee 
