Eesti talupoja eluolu 19. sajandil
ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut täiustama: ehitati
uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad,
mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nüüd said kambritest eluruumid, kus
esialgu elasid peremees ja perenaine väikeste lastega. Teised pereliikmed jäid rehetuppa.
Elamu ehitati tahumata männi- või kuusepalkidest. Seinu kaitses sarikaile toetuv õlg- või
rookatus, elamu kolmnurkset otsakatust kutsuti kelbaks. Valgusallikaks kasutati männipuust
tehtud pirdusid ehk peerge. Peerg kasteti männivaiku ja süüdati siis põlema. Selleks, et peergu
seina külge kinnitada või käes hoida, kasutati pilakuid. Pilaku jalaosa oli puust ja peergu
hoidev klamber metallist.
Hooned, mis ühel korralikul taluõuel pidid olema olid rehielamu, ait ja laut. Lisaks neile olid
taluõuel sageli lattidest suveköök, õueküün, kuur, aganik, saun, tall ja sepikoda. Taluõu oli
annaabi.ee 
