Referaat rind- ja põimlause
kraapima, ei oksi madratsiks murdma. Põdra karmiharjalise pealiskarva all oli pehme
ja soe eluskarv. See hoidis põdra suure keha ka lumelohus sooja. Ruttamata astus
põder mööda metsateed. Majalähedasi põõsastikke külastas ta ikka pimedas.
Lumekoormas lepalatvu rinnaga laiali lükates kahlas ta otse võrkaia taha, küünitas
üle aia ja asus üle pealisaia ulatuvaid õunapuuoksi nosima. Aeg-ajalt heitis põder
pilku lumme mattunud maja otsaaknale. Sealt paistis kuusk, mida ennist oli metsateel
kantud. Kuuse okstel sätendas jälle valget, justkui oleks toas sinna uut lund sadanud.
Okste peal ja vahel vilkusid pisikesed tähesilmad. Põdra kõrvu ulatusid hääled,
mida ta varem ei olnud kuulnud. Toas lauldi ja mängiti pilli. Kui põder varasematel
aegadel oli inimeste eluasemetele lähenenud, olid koerad aegsasti kisa tõstnud.
Nüüd olid õued vait, nagu oleks koeradki seal toas kuuse ümber. Jalgu kõrgele
annaabi.ee 
