moraalile ja nii vib surmanuhtlus hoopistkkis suurendada vgivaldsust ning muuta hiskonna brutaalsemaks. Teine pooltvide tleb, et kui kurjategija on tapetud, ei saa ta enam teist korda kuritegu sooritada (nn igavene teovimetus). See on kll ige, kuid teistel karistusvormidel, mis isoleerivad kurjategija hiskonnast, on surmanuhtluse ees vhemalt ks eelis. Nimelt aitavad nad kasvi osaliselt vltida igusssteemis kigest hoolimata ette tulevate eksimuste osutumist saatuslikuks. Surmanuhtlus aga kustutab nii nende eluknla, kes on ekslikult sdi mistetud, kui nende oma, keda vinuks rehabiliteerida. Ebaiglast kohut on minevikus hulganisti nhtud ja ei j see ngemata tulevikuski. Eelmistest erineb kttemaksu kontsept. Selle peamine sisu on mitte kuritegu vltida, vaid tasuda ktte vritikitumise eest, s.o kurjategijale ktte maksta. Videtakse, et iglus nuab kttemaksu ja hiskond nitab selle lbi oma hukkamistu. Nii oleks surmanuhtlus hiskondlike normide peegeldus.
sooritaks aga teisest küljest võib kuritegevus hoopis suureneda kuna kasvab ka hirm vahelejäämise ees ja kurjategija tapab rohkem, et oma tegude ilmsikstulekut iga hinna eest varjata ja kõrvaldada kõik oma teo tunnistajad. Teistel karistusvormidel, mis isoleerivad kurjategija ühiskonnast, on surmanuhtluse ees vähemalt üks eelis, nimelt aitavad nad kasvõi osaliselt vältida õigussüsteemis kõigest hoolimata ette tulevate eksimuste osutumist saatuslikuks. Surmanuhtlus aga kustutab nii nende eluküünla, kes on ekslikult süüdi mõistetud, kui nende oma, keda võinuks rehabiliteerida. Ebaõiglast kohut on minevikus hulganisti nähtud ja ei jää see nägemata tulevikuski (Espersen 1997). Selles me ei saa kunagi kindlad olla, et süütut inimest süüdi ei mõisteta, sellisel juhul on surmanuhtlus liiga karm ja lõplik karistusviis, inimene on ebaõiglaselt hukatud teo eest mida ta ei
annaabi.ee 
