NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
”,
kus sündisid Linda Rummo ja Aarne Üksküla tipprollid Martha ja George; 1980.
aastal esietendus tema käe all Draamateatris Lev Tolstoi „Elav laip”, peaosas –
endas eeskätt traagilist süüd kandva – Protassovina Mikk Mikiver. 1970. aastaid –
ja eesti teatrit pikemaski perioodis – iseloomustab asjaolu, et mitmed tugevad
lavastajad on olnud samal ajal väga head ja mitmekülgsed näitlejad; Mikiveri
kõrval osutagem veel näiteks Hermakülale, Komissarovile, Trassile, Viidingule. Nii
1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate
isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte
vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejad – Lisl Lindau, Ants
Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde
jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri sugestiivsed, kosmilist
annaabi.ee 
