Samal ajal kui Baltikumile sunniti liituma baaside sisselaskmisega oma maale, esitas NSV Liit sama lepingu ka Soomele. Soome oli põhimõtteliselt nõus alluma lepingu tingimustele. Oma heakskiidu andis ka marssal Mannerheim. Et Soome oli demokraatlik riik,ei olnud rahvas nõus lihtsalt alla andma. Soome otsustas läbirääkimistega venitada, lootes, et NSV Liit teda ei ründa. NSVL ei kartnud Soomet ja ründas riiki 30. novembril 1939. Sellega algas nn ,,Talvesõda". Soome ostuas vaenlasele suurt vastupanu. Sõjlist abi osutasid ka Inglismaa ning Prantsusmaa. Soome kaotas vaid marginaalse osa oma territooriumist, kuid säilitas iseseisvuse. Eesti ei oleks Soomelt saanud abi paluda, sest NSV Liidu laevastik oli blokeerinud mereteed ning Soome ise oli just sõtta astumas. Mis oleks siis saanud, kui Balti riigid oleks NSV Liidule sõjaliselt vastu hakanud? Baltikumi sõjaline jõud oli kõvasti üle Soome omast. Kuid üksteise abistamise leping oli
olid protestantlikud ning neid ei saanud enam siduda vana õigusideoloogia argumentidega. Meresõidu õiguspõhimõtete üle tuli vaielda ilmaliku õiguse alusel. Mereteedel hakkasid esinema konfliktid hollandlaste ja portugallaste vahel. Noor ja kuulus advokaat Hugo Grotius (1583-1645) koostas sajanditeks kasutusele jäänud uurimuse „Vaba meri (Mare liberum)“, mis avaldati 1609. aastal. Grotius lähtus veel traditsioonilisest loomuõigusest ning ostuas, et igal rahval on lubatud külastada teisi rahvaid, kellega kaubelda. Ta esitas õigusprobleemi uuel ja edasiviival moel vabastades selle sõja- ja kaaperdamisõigusest ning muutes rahuliku kaubanduse konkureerivate rahvaste põhimõtteks. Sellel alusel vaidlustati portugallaste nõue ainsana liikuda idapoolsetel maailmameredel. 6
annaabi.ee 
