"osteoloogiline" - 1 õppematerjal

Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel

kääbastesse, tarandkalmetesse ja kivikirstkalmetesse. Tollel perioodil ilmuvad kalmetesse relvad, mis võiksid anda tunnistust poliitilistest-sotsiaalsetest muutustest ühiskonnas (Järve 2007: 7). Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid, töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu 2003: 32). 1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli kalmes vaid osa luid, needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse". Luude ja hauapanuste purustamine võis sümboliseerida ka ,,mitmekordset surmamist" ning niiviisi kindlustada surnu ja kaasapandavate esemete hinge täielikku vabanemist