VARAUUSAEG
suurmajapidamised.
Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või
jõukale kodanlusele, kes rentis selle edasi talurahvale. Renditalupojad said maa kasutusõiguse, mis
võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad maaomanikule
enamasti raharenti. Juba 15. saj. lõpuks oli pärisorjuslik sõltuvus kadunud.
Elbe-Saale joonest ida pool (Ostelbien) tõi turunõudluse kasv Läänes kaasa teravilja ekspordiks
tootvate mõisamajandite loomise. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad
sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saagikust kui vaba talupoja töö,
korvas madala efektiivsuse tööjõu odavus ning kõrged turuhinnad. Erinevalt Lääne-Euroopast
tugevnes Ida-Euroopas talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikust veelgi: aadli kätte koondus ka kohtu- ja
annaabi.ee 
