Nõnda kujuneb välja olukord, kus ekvaatori läheduses on osoonikihi paksus vaid 250 - 280 Dü , polaaraladel aga tublisti rohkem. Tuultesüsteem, mis kannab osooni ekvaatorilt poolustele on E.Kyrö(1993) andmeil 10-30 km. kõrgusel isosfääris (lisa 1). Voolus on tugevam talveperioodil, kui ekvatoriaalsete alade ja pooluste temperatuurierinevused on suured. See põhjustab looduslikult polaaraladel talve lõpul ja kevade algul tavatult kõrgeid osooniarve. "Polaaaraladel on atmosfääris kõige rohkem osooni talvel (2*10-6 mahu % ) ja kevadel (kuni 7*10-6 mahu%)" (EE nr. 7 1994,lk. 110). Suvel soojusvahetus ekvaatori ja polaaralade vahel nõrgeneb. Looduslikult on kõige õhem osoonikiht sügisel (põhjapoolkeral septembris, oktoobris). Seega on osoonikihi paksuses ka suured sessoonsed erinevused. K.Eerme(1992) andmeil oleks juhul, kui ei toimuks antropogeensete saasteainete emissiooni, hilistalvel polaarjoone taga osooni sisaldus
Nõnda kujuneb välja olukord, kus ekvaatori läheduses on osoonikihi paksus vaid 250 - 280 Dü , polaaraladel aga tublisti rohkem" (Eerme 1992,lk.9) Tuultesüsteem, mis kannab osooni ekvaatorilt poolustele on E.Kyrö(1993) andmeil 10-30 km. kõrgusel isosfääris (lisa 1). Voolus on tugevam talveperioodil, kui ekvatoriaalsete alade ja pooluste temperatuurierinevused on suured. See põhjustab looduslikult polaaraladel talve lõpul ja kevade algul tavatult kõrgeid osooniarve. "Polaaaraladel on atmosfääris kõige rohkem osooni talvel (2*10-6 mahu % ) ja kevadel (kuni 7*10-6 mahu%)" (EE nr. 7 1994,lk. 110). Suvel soojusvahetus ekvaatori ja polaaralade vahel nõrgeneb. Looduslikult on kõige õhem osoonikiht sügisel (põhjapoolkeral septembris, oktoobris). Seega on osoonikihi paksuses ka suured sessoonsed erinevused. K.Eerme(1992) andmeil oleks juhul, kui ei toimuks antropogeensete
annaabi.ee 
