Hakkasimegi loomadelt nahka maha võtma ning hiljem puhastasime need kõõvitsatega. Liha küpsetasime lõkkes ning lasime hea maitsta. Kolmekümnel inimesel sai kõht rasvast liha täis. Kuna nüüd on kõigil kõhud liha täis ning päeva töö tehtud, siis nokitsetakse veel natukene majade kallal. Mõned panevad loomanahku katusele, et öösel soojem oleks, noored mängivad omavahel mänge ning lõbutsevad. Väljas läheb juba pimedaks ning kõhedaks ja kõik lähevad vaikselt osmikutesse ära. Mina pikutan oma asemel ning mõtlen oma päeva tagasi. Mulle meeldib elada nii paljude inimestega koos, kuid tahaks vahel ka natukene omaette olla. Praegu vaatan oma enda voolitud merevaigust linnukest ning mõtlen, kas me saame homme kõhu täis või kannatame jälle korisevaid kõhte.
TSAADAJEV: Kas ma tohiksin seda näha? (Uurib käsikirja.) Ka see on palju öeldud. Mina kirjutasin prantsuse keeles. Ma kirjutasin, muide, et meie, venelased, kes me ei kuulu ei itta ega läände, pole vaimuvallas kunagi arenenud teiste rahvastega koos. Renessanss möödus meist nii, et me jäime oma osmikutesse edasi kükitama... Ja siin on minu sõnad ümber kirjutatud, tõlgitud, ja uuesti ümber kirjutatud... justkui elav tunnistus trükimasina eelsest ajastust. SEVÕRJOV: Jah, avaldamise seisukohast vaadatuna raske 64 raamat. Mainitud asjas ma ennast teile tutvustangi.
annaabi.ee 
