Kliiniline psühholoogia
jne. registreerida. Terapeut ja patsient oleksid justkui kaks
teadlast, kes ühisuurimuse ette võtavad, hüpoteese püstitavad, eksperimente planeerivad,
vaatlusandmeid koguvad, analüüsivad ja siis nende põhjal hüpoteese kas kinnitavad või
ümber lükkavad.
Kognitiiv-käitumusliku paradigma probleeme ja puudusi
Vahetu õppimise teooriatele - klassikalisele ja operantsele õpiteooriale - on ette heidetud,
et nad alahindavad “musta kasti” osa ja seega jätavad analüüsist kõige oslulisema osa
kõrvale. Tänapäevasemad variandid, kognitiiv-kätumuslikud lähenemised on selle puuduse
ületanud.
Kaudse e. sotsiaalse õppimise teoreetikutele on ette heidetud, et nad kaasasündinud
eeldustele liiga vähe tähelepanu pööravad. Väga suur puudus see nüüd ka pole, sest
isiksuse püsivust on senises psühholoogias tublisti üle hinnatud. W. Mischel’i “isik-
olukorras” (person-in-situation) lähenemine on vähemasti niisama õigustatud kui püüd