Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika
Üldiselt arvatakse, et
nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess.
Aristoteles siiski leiab, et naudingud polegi tekke-protsessid ega käi mitte alati
tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk.
Mõistlikkusele ega ühelegi seadumusele ei ole takistuseks neile omane nauding, vaid see, mis
on võõras: nauding vaimutööst ja õppimisest paneb ju veel rohkem vaimutööd tegema ja
õppima.
Ükski nauding ei tähenda oskustoimingut, sest oskus ei tähenda ka mingit muud toimimist,
vaid ainult võimet selleks. Kuigi mõned naudingud on kõlbmatud, ei takista see ülimat hüvet
teatud nauding olemast.
Ülim hüve on teatud nauding, kui ka juhtub, et enamus naudinguid on üldises mõttes
kõlbmatud.
Ükski toiming takistatuna ei ole täiuslik, õnn kuulub aga täiuslike asjade hulka. Seetõttu vajab
ka õnnelik inimene kehalisi ja väliseid hüvesid, mis kuuluvad juhuse juurde, et need asjad ei
hakkaks teda takistama.