Rembrandt
kõikvõimalikes varjundites.
Maalija luigelauluks sai 1669. aastal valmistatud kompositsioon ,,Kadunud poja
tagasitulek". See on vapustav varjamatus naturalismis, dramaatilisuses ja ilmekuses. Kunstnik
on rõhutanud kõikeandestavat armastust kannatava ja alandatud inimese vastu- idee, mida
Rembrandt on kaasas kandnud läbi elu, leiab siin kõrgeima, täiusliku väljenduse. Just sel
maalil on võimalik näha Rembrandti maalimis tehnika kogu mitmekülgset oskustepagasit,
mille ta pika loometee jooksul oli välja töötanud.
Kurnatud ja haige, närudes kaltsudes , varanduse tuulde lasknud ja sõpradest hüljatud,
ilmub poeb isamaja lävele, kust leiab lohutust ja andestust. Lootuse kaotanud vanakese ja
kahetseva poja- ääretu rõõm kohtumise üle moodustavad pildi emotsionaalse telje.
Vapustatutena ja vaikides on paigale tardunud kõik stseeni tunnistajad.
Nii lihtsat ja geniaalset täiuslikku teost on võimeline maalima ainult suure elukogemusega