Lolita
oma sõnade sisse kirjutanud, on tunda kirjaniku püüdu seletada lahti toimunu. Siin
ilmebki koht, kus eriti Kubricu film jääb mõistmise tasandil tugevasti alla romaanile.
Dialoogist piisab vaid harvadel juhtudel selleks, et suuta tõeliselt süübida tegelaste
higeellu. Nabokovi "Lolita" koosneb suuremalt jaolt Humberti mõtete ja tunnete
kirjapanekul. Räägitud sõnad ja laused ütlevad tegelikult niivõrd vähe. Sageli ei suudeta
aga filmides sisemonoloogi piisavalt või piisava oskuslikkusega kasutada nagu seda
reeglina tehakse romaanis. See, mis jääb kinolinal ütlemata, on tihti määrava tähtusega.
Mina leian, et reeglina ongi romaan just seetõttu tihtipeale parem ja terviklikum samadel
ainetel vändatud filmidest. "Lolita" on ehtne näide. Ma ei väidagi, et need kaks filmi on
ebaõnnestunud , vastupidi, tegemist on äärmiselt väärt linateostega. Aga nad seisavad
kunstilisel tasandil eraldi. Nende väärtus on erinev romaani omast. Kui vaataja soovib
annaabi.ee 
