Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana
organisatsioon ega asutus." [Tauli 1982, lk. 37]
Eesti keeleuuendus on maailma radikaalsemaid, seda teadis Aavik isegi, võrreldes
oma töid-tegemisi keelereformidega Norras, Soomes ja Ungaris (XIX saj.). Soome ja Eesti
juhtumi puhul algas kõik poliitiliste muutustega ning rahvuskeele staatuse muutumisega:
tuli hakata rahvuskeeles riigiasju ajama, kõrgharidust andma jne. Nii seal- kui siinpool
Soome lahte tähendas see tohutut vajadust uue sõnavara, eriti kõikvõimalike
oskuskeelendite järele; soomlased piirdusid murretest laenamise, tuletamise ja liitsõnade
moodustamisega, Aaviku ideed luua kunstlikult uusi sõnu võib pidada revolutsiooniliseks.
Et paljud neist läbi läksid, tuleb panna asjaolude kokkusattumise arvele: ühiskondlik-
poliitilised ja kultuurilised muutused olid inimesed keelemuutustele vastuvõtlikuks teinud,
Aaviku sõnadega samaaegselt tuli keelde tohutul hulgal laensõnu ja tuletisi, ja salgamatu
annaabi.ee 
