hingega. Nii said nad rahu südamesse, kuna isegi, kui nende aare kaob, teadsid nad, et tegid kõik, et seda hoida. Tänulikkus teenis nende südames ja seda on hea vaadata, kuna tänapäeva inimeses on taoline väärtus kadumas. Kõike peetakse iseenesest mõistetavaks. Asjade või lausa inimeste kaudne omamine on saanud niiöelda sünnijärgseks õiguseks. Kuid kõik võib kaduda hetkega. Paradiisi inimesed teadsid, et me pole selles elus kõige suuremad määrajad ning seetõttu oskasidki nad olla tänulikud. Paradiis õpetas, et meie osa on armastada lõpuni seda, kes meile armastada on antud. Ning seda päris lõpuni. Autor ise seda Paradiisis teha ei suutnud ja see jäi tal pooleli, kuna ta põgenes. Nii nagu juhtub paljudega. Paradiisi armastus tundus talle liiga kohutav, see oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike tervet ja elu surmatunnini välja. Ta kartis, et talle endale ei jää midagi. Tegelikult ei peagi jääma, meil on kõik juba olemas, aga ikkagi jääb hirm
kirjutamise. Tüdrukud ja naised said hariduse põhiliselt kloostrist. Parimates naiskloostrites oli kirjalik kultuur nii arenenud, et mõned nunnad oskasid kaunilt kopeerida antiikaja käsikirju. Nende hulgas leidus ka raamatute illustreerijaid, kuid neid ole võimalik kindlaks teha, sest töid ei signeeritud. Kloostrites oli naistel ,,oma tuba", mis andis võimaluse lugeda, kirjutada ja õppida. Kloostrites kuulasid nunnad palju ladina keelt ja õppisid selle nõndaviisi selgeks. Seetõttu oskasidki nad raamatuid kopeerida ja illustreerida. 12. Sajandi alguseks olid mitmed naiskloostrid tuntud käsikirjade valmistajatena. On teada, et mitmed naised olid ka käsikirjade koostajad ja autorid. Nunnakloostrites olid koolid, need olid eeskätt mõeldud kloostri elanikele, aga sinna võeti ka niisuguseid õpilasi, kes ei kavatsenud alaliselt kloostrisse jääda. Nõnda õppisid mitmed kõrgkihtide tütred seal kirjatarkuse algeid.