Näitus kandis nime Ideaalmaastik. Kui aus olla, siis ma ei ole väga näituseinimene, sellepärast et ma ei oska kunsti hinnata. Seekordki ei läinud ma enda alagatusel, tuttav palus mind endaga kaasa, seega otsustasingi minna ja tutvuda Kaili-Angela Konno loominguga. Paljudel inimestel ennem näituse külastamist on enda kindel soov, mida nad loodavad näha, minul oli soov, et oleks midagi huitavat ja omapärast. Kui mööda saali ringi vaatasin ei oskanudki kohe midagi arvata, ainus asi mis mul esimesena silma jäi oli see, kuidas ta oli igapildi juures midagi omapärast kasutanud. Maalid olid minujaoks väga huvitavad, uurisin igat maali lähemalt. Igas maalis oli ta kasutanud erinevaid värve ja kontraste. Märkasin, et ta oli kasutanud maalidel varjundeid ja ka mere peegeldust, mis oli väga põnev. Meeles on ka üks maal, kus ühes teatus punktis oli ebakorrektselt maalitud, kunstnik pidas
Kakluse stseenide ajal oli ikka näha lähemalt alati ka verd ja rusikaid, mis mõndadel hetkedel tekitasid kerge iiveldustunde, kuid asi võis ka olla minu nõrganärvilisuses. Tugevalt andis vürtsi ka helidemäng, muusikana oli kasutatud nii sõnadega soundtracke kui ka lihtsalt instrumentaalseid pisut pehmemaid palasid, mis aitasid pinget kruvida. Eriti siis kui äri hakkas kehvemini minema ja oli just see hetk, kus kõige põnevam, kuna kõik oleks jälle justkui alguses, oodata nagu ei oskanudki enam midagi kindlat ja siis see muusika nagu lihtsalt tegi asjad kuidagi hullemaks, kuid samas eriti põnevaks. Fight Club on film, mis minu meelest lihtsalt ei saa ununeda, kui seda kord oled vaadanud, sest seal lihtsalt on asjad tehtud nii keeruliseks ja kui lõpuks oled filmi lõpu ka ära vaadanud, siis lihtsalt naeratad ja jääd mõtlema elu üle. Filmistsenaariumile lisaks on kindlasti eriti suur tänu ka näitlejate sobivuses ja suurepärases toimetulekus ning samas ka helimeeste ja
annaabi.ee 
